Kaks Kanget Venemaal

Teet Margna ja Kristjan Jõekalda: Venemaal meenus, mis tunne oli elada Nõukogude Liidus

“Igal hommikul ärkad uues kohas ja mõistatad tükk aega, kus sa oled ja kuhu järgmiseks suundud,” mõistab Teet Margna, kuidas kuude kaupa mööda ilma tiirutavatel popstaaridel maad ja linnad segamini lähevad. Mõistmine tuli pärast seda, kui Teet koos Kristjan Jõekaldaga läbisid kuu aja jooksul reisides Moskvast Kamtšatka ja Vladivostokini enam kui 10 000 kilomeetrit.

Sellest reisist sündis telemeeste järjekordne saade “Kaks kanget Venemaalt”. (Kanal 2). Mehed on varasemalt rändamas ja saateid tegemas käinud ka näiteks Lõuna-Ameerika mandril, ent Venemaa elamustega ei saa nende sõnul ühtegi teist paika võrrelda. Ilmneb ka, et reisimehed kogusid samades paikades ringi uudistades peaaegu et vastandlikke muljeid – kumbki nägi Venemaad erinevalt.

Suurema osa reisist, kuni Habarovskini, tegid Margna ja Jõekalda seekord läbi koos. Seal läksid kaks meeskonda lahku, Teet lendas Kamtšatkale ja Kristjan sõitis Vladivostokki. Marsruut kulges mööda Trans-Siberi raudteed, mida võib nimetada Venemaa elu- ja kaubanduse tuiksooneks.

Rollimängud hotelliadministraatoriga

Kristjan nendib, et tema oli vaikselt juba hakanud unustama, mis tunne oli elada Nõukogude Liidus. “Mingitel hetkedel meenus mulle eredalt, mis tunne oli minna õhtul uute teksadega välja kõndima, peksa saada ja pükstest ilma jääda.” Tähendab see, et Kristjan sattus röövlite küüsi? “Ei, peksa ma ei saanud. Keegi otseselt ei ähvardanud. Aga ohutunne oli.”

Kristjani meelest võiks Eestis politseinikke rohkemgi tänaval liikuda, kuid Venemaal miilitsate nägemine tekitas temas taas kord ohutunnet. Teet ruttab kamraadi juttu mahendama. “Mina Kristjaniga seda ebameeldivuse tunnet ei jaga absoluutselt! Meil polnud ühtegi probleemi, ei miilitsa ega kohalike elanikega. Me ei pidanud kohalikega isegi ühtegi tohutult agressiivset sõnasõda selle aja jooksul maha. Minu jaoks see reis pigem kummutas sellest maast ja korrakaitseorganitest räägitavaid hirmujuttusid, ehkki ma ei välista, et selliseid asju seal ei või juhtuda.”

Teedu meelest jättis soovida hoopis Venemaa teeninduskultuur. “Pirukamüüjad ja poemüüjad pole seal turistidega sugugi nii toredalt sõbralikud, nagu ehk tahaksid,” teeb ta korraks justkui mingeid seiku meenutades grimassi.

Kristjanile seevastu meeldis sealne teenindus väga. “Täpselt see, mis ootasin. Sealsed inimesed ongi teistmoodi kui mujal. Kõik need kalja müüvad mammid või ettekandjad, kes sind kallis restoranis teenindasid, käitusid nii, nagu oleks sinul neid tarvis, mitte vastupidi. Mina olin selleks valmis!”

Kord sattusid nad ühes suurlinnas hotelli, kus administraator neile kui välismaalastest klientidele “Tere tulemast!” asemel kurjalt käratas “Ärge segage! Kas te ei näe, ma räägin telefoniga!” “See ongi see vana Nõukogude Liit, mis on raske ära kaduma,” löövad mõlemad mehed seika meenutades näost särama.

Filmilembene buda munk

Kristjan ütleb, et tühjas hotellis turtsakalt administraatorilt toa lunimine on Venemaal peaaegu rahvusliku meelelahutuse tasemele arendatud. “Kui sa sellele tädile meele järele ei püüa olla, ta ei annagi sulle tuba. Või annab mingi kõige ilgema ruumi. Pead end tegema leti ees seistes madalamaks kui muru ja hästi alandlik olema, siis nad leebuvad. Kuidas ta tüdinud häälega vene keeles ütleb: “No mida sa tahad?”, ja sina vastad: “Tuba. Kõigest tuba. Palun ühte tuba!” Tema mängib moepärast ikka veel solvunut, kuid lõpuks viskab võtme: “Säh, võtke siis”.”

Teine asi, mis mehi siiralt üllatas, oli prussakate või lutikate puudumine. “Me ei kohanud tervel reisil ööbimise ajal ühtegi parasiiti, ehkki mina olin end psühholoogiliselt ette valmistanud, et tuleb ööbida riietes ja kilekotid jalgade otsa seotult. Mitte midagi! Või me siis olime liiga viisakates kohtades ikkagi,” räägib Kristjan.

Üllatav oli võttegrupi jaoks naaberriigi mõõtmatutes avarustes ka interneti ja isegi WiFi küllalt hea kättesaadavus. Teet märgib, et ehkki mobiililevi kogu Venemaad kindlasti ei kata, on isegi taga Siberi linnades sellega lood ikkagi täiesti talutavad. Kristjan toob võrdluseks Lõuna-Ameerika, kus neil kolmes järjestikuses riigis levi sisuliselt puuduski. “Ecuador, Peruu, Bolivia… esimene kord, kui levi, hopsti, järsku tuli, oli siis, kui Tšiili piiri ületasime. Aga Venemaal: teed endast muudkui järjekordse Lenini pea juures moblaga foto ja saadad kodustele – näete!”

Venemaal kohtasid rännumehed veidrat tendentsi – stalinismi ja leninismi poolehoidjaid jääb riigis järjest vähemaks, kuid ühtegi režiimi sümbolina püstitatud kuju või ausammast maha võtta ei taheta. Need on justkui puutumatud. Samas on neil igal pool seintel viimase, kommunistide poolt hukatud tsaariperekonna fotod ja müügil tsaaririiki meenutavad suveniirid. “Küsid neilt, kumb teile siis olulisem on, kas tsaar või Lenin, kehitatakse õlgu – mõlemad on justkui omad ja vajalikud,” kirjeldavad Teet ja Kristjan üldist suhtumist.

Ulan-Ude lähistel külastasid telemehed budistlikku kloostrit. Neid juhatati kloostri hierarhias mitte just kõige väiksemal positsioonil oleva munga ruumidesse, kes külalistele tähelepanu pööramata oma iPhone´iga rääkis ja nende poole veel käega vehkis, et ärge segage. “Lõpetas kõne, vajutas plp-plp-plpõõ! oma telefoni kinni ja alles siis pöördus meie poole.”

Kristjan seletab naerdes oma teistki üllatust, kui kloostris palveveskit keerutaval mungal telefon ootamatult kusagil rüüvoltide vahel helisema hakkas. “Kõnnib, keerutab tähtsalt oma veskit ja korraga hakkab taskutelefon helisema – “Ristiisa” filmi tunnusmuusikaga! Ei ela nemadki enam päris kiviajas.”

Briljantpuhas Siberi eesti keel

“Üldiselt on nii, et kõik, mida me oma kuu aja pikkusel reisil kogesime, on lindil ja seda ka näitame. Mingeid lavastamisi või planeeritud-kalkuleeritud võtteid me ei teinud. Selleks poleks ka aega jätkunud. Igal hommikul ärkad uues kohas ja mõistatad tükk aega, kus sa oled ja kuhu järgmiseks suundud,” mõistab Teet nüüd suurepäraselt, kuidas kuude kaupa mööda ilma tiirutavatel popstaaridel maad ja linnad reisides segamini lähevad. Kristjani sõnul käis aeg tema jaoks Venemaal nagu lõõtspill – kord tõusis tempo kiireks, siis läks üliaeglaseks.

Kõige-kõigematest Venemaa reisielamustest kõneledes oli Teedu jaoks reisi üks tipphetki Baikali järve ümbruses viibimine. “Olhoni saar Baikali järves ning tegelikult kogu järve äärne ümbrus on looduslikult ja kultuuriliselt väga kaunis piirkond.” Teine oluline elamus oli Teedule karmi, kuid kauni loodusega Kamtšatka, ehkki selleks, et näha kuulsat Geisrite orgu või kuidas karud vabas looduses jõest kala püüavad, peaks tema sõnul olema palju rohkem nii aega kui raha.

Kristjanile jäi kõige sügavam reisimälestus kunagi kodumaalt välja rännanud eestlaste asutatud Ülem-Suetuki ja Ülem-Bulanka küladest. “Saime kokku kahe 75aastase naisterahvaga, kes rääkisid briljantpuhast eesti keelt, mis oli puutumata igasugustest okeidest, kamoonidest, davaidest ja tänapäevasest uuest keelest, mis sisaldab mõisteid nagu tšipsid või rula. See ei olnud ka imelike lauseehitustega vana eesti keel, mida võib lugeda 1930. aastate ajalehtedest. See oli perfektne, särav eesti keel – ja need naised ei ole kunagi käinud Eestis! Kuidas on võimalik, et nende eesti keelele polnud juurde tulnud aktsenti? Ise käisid nad ringi sellises sätendavas riietuses, kulda-karda, nagu eestlased tavaliselt ei käi. Aga puhas eesti keel!”

Vene külalislahkus – auto koos autojuhiga

Mitmel korral kogesid reisimehed ka kuulsat vene külalislahkust. Teet räägib, kuidas neid paluti Moskvas külla ühele linna aukodanikule. «Viimane vorst, juust ja kurk, mis külmkapis olid, pandi lauale. Kõik, mis oli, seda külalistega jagati. Kui veel paar pitsi viina sai võetud, kasvas sõprus nagu mühinal. Õhkkond muutus eriti sentimentaalseks ja toredaks.»

Ühes väikeses linnakeses Karatuzis võttis võttegrupi vastu Eesti päritolu mees Vladimir Saar, kes on seal rajooni parteikomitee esimees. «Meid majutati külalistemajas, meie käsutusse anti autojuht ja giid. See oli ikka super vastuvõtt ja peenelt korraldatud. Vene külalislahkus pole müüt, vaid tegelikkus. Suur aitäh!»

Baikali järve ääres kohati kalurit, kes oli sinna paarikümne aasta eest saabunud Irkutskist. «Mees jutustas reisiseltskonnale pikalt, kuidas ta soovib, et igal inimesel maailmas oleks võimalik elada just nõnda nagu tema. «Ja sa vaatad talle silma ning usud teda, ehkki ta elab väga lihtsalt ja meie mõistes ehk ka üsna vaeselt.»

Kruusatee, mis lõhub autode rehve

Eredalt jäi eestlastele meelde kruusatee Baikali ääres, mis viimasel paarikümnel kilomeetril oli kaetud hästi suureteralise kohaliku killustikuga.

«Kohalikud olid riigi rajatud tee kõrvale sisse sõitnud oma metsatee, sest sedasorti killustik hävitab auto rehvid lühikese ajaga. Vaatad ja sügad kukalt, aga selline see Venemaa on – ootamatusi täis,» muigab Kristjan.

Pronkssõduri lugu teatakse ka Eestist kaugel

Kristjan sõnul on Vene meedia teinud kõik selleks, et iga põlvepikkunegi poisike ükskõik kus Venemaal teaks ja meenutaks pronkssõduri lugu.

«Meil oli sealsamas Baikali ääres autojuht, kes kolm päeva oli täiesti normaalne inimene. Ja ta oligi normaalne vana. Kuid õhtul võeti pits viina, mängiti natukene kitarri. Ühe teise venelasega tuli neil jutuks, kustkohast me pärit oleme. «Mäletad Eestit?» küsis autojuht. «Oli selline koht nagu Eesti.» Teine ütles, et tema arust eksisteerib Eesti praeguseni. Autojuht raputas pead: «Ei-ei-ei, meil oli.»

Siis saad aru, et kusagil all pesitseb neil see deržaava värk. Söed hõõguvad. Minule juhtus neid kogemusi vist kuidagi rohkem kui Teedule, aga see asi istub neil kusagil sügaval veres.»