Kaks Kanget Venemaal

KRISTJAN JÕEKALDA: kaks kanget Venemaa avarustes

Kevadel hüppasid kaks kanget – sõbrad ja kolleegid Kristjan Jõekalda ja Teet Margna – Balti jaamast rongile. Sõit algas üüratu suure lahmakana kaardil laiutava Venemaa suunas. Sihtpunktiks Põhja-Korea piiri veerel paiknevasse Vladivostok, trajektooriks Trans-Siberi raudtee. Kristjan Jõekalda räägib, mida nähti, mida tunti ja mida avastati.

„Meil oli Margnaga esimene suts reisimist eelmisel aastal Lõuna-Ameerikasse. Mõtlesime sealt siis aga edasi, et kuhu sellel korral kolama peaks minema. Alguses oli plaan minna Okeaaniasse – kolada Austraalias ja Uus-Meremaal. Kuid kohe sai selgeks, et kuidagi ei ole vunki sellel plaanil sees. Proovisime leida mingit joont, et miks me sinna kaugetele ja hiiglaslikele saartele kolama ikkagi läheme. Vaatasime seda ühelt ja teiselt poolt ning tundsime ka ise, et põhjus, miks minna saartele kolama, jääb kuidagi õhukeseks,“ räägib Jõekalda.

Ühel hetkel aga turgataski meestel pähe, et minna tuleb hoopis Venemaale – riik on suur ja lai, väga eriilmeline ja kaunis. „Mõtlesime, et kiikaks õige meie suurde naaberriiki. Alguses oligi minek ikkagi plaanis kui nostalgiareis. Seal ju miilits ja vaesus, Siber ja viin. Läheks vaatama, kuidas elatakse. Käiks ise kaameraga ära ning saaks teada, kas Venemaast kirjutatud reisikirjad on ikka tõesed,“ mainib Jõekalda.

„Mina ei ole üldse mingi reisimees. Mulle kohe ei meeldi reisida. Pole ju mingit põhjust, miks oma mõnusast kodust ära minna. Otsustasime Margnaga ikkagi, et peaks minema, ja kui reisime, siis reisime ikka koos. Mõte hakkas idanema ning liikus selles suunas, et kõik suuremad asulad jäävad ju kahe suurema raudteemagistraali – BAMi ehk Baikali-Amuuri magistraalraudtee ja Trans-Siberi raudteede – veerde. Miks mitte liikuda nendel radadel ja uurida, mida sealt leida on,“ selgitab Jõekalda.

Eelmisel aastal kolasid Jõekalda ja Margna mööda Ladina-Ameerika riike, tehes seda eraldi … Jõekalda härrasmehe kombel tõllas ja lennukitega, Margna aga seljakotirändurina. Rännakust valminud saatesari osutus väga populaarseks ning oli esimene, nii-öelda sõpruskonna reisisaade Eesti teles.

„Laua taga plaani seades tundub ju kõik jube tore, jube nostalgiline, et tahaks juba suurest kollasest tsisternist kalja juua ning vaadata miilitsat. Kui aga aeg reisile lähemale jõudis, hakkasid püksid püüli sõeluma. Mõtted keerlesid tahtmatult sellele, et mis kõik võiks juhtuda, kus meid võidakse röövida või läbi peksta. Tegelikkuses ei juhtunud meiega ju mitte midagi, mille peale oleks pidanud ütlema, et “ooo, õudu“ – ei kimbutanud meid miilits, ei saanud me pättide käest peksa, meil ei tekkinud kellegagi isegi seisu või situatsiooni, et oleks oma elu pärast kartma pidanud. Aga mina olen totaalne foobik. Minul oli väga ebamugav Venemaal, tõega ebamugav,“ räägib Jõekalda.