Intervjuud Teet Margnaga

Kroonika: Inkade jälgedes

 

Lõbusad telemehed Teet Margna ja Kristjan Jõekalda tallasid Lõuna-Ameerikas muistsete inkade radu, krõbistasid mägedes kokalehti ja sattusid pikanäpumeeste küüsi.

Teet (36) ja Kristjan (37) seiklesid kahe kuu vältel neljas riigis: Ecuadoris, Peruus, Boliivias ja Tšiilis. Üheskoos lennati üle Suure Lombi, kuid kohale jõudes kaabiti eri radu pidi minema. Mehed kulutasid taldu uue meelelahutusliku reisisaate tarvis.

«Läksime eri teid, et näidata reisi kahe erineva nurga alt,» ütleb Kristjan. «Teet matkas jalgsi, temal olid bussid, kohalik transport, pöidlaküüt ja džungel. Mina lendasin riigist riiki lennukiga, nautisin peamiselt pealinnu, kust korraldati väikseid väljasõite, ajaloomälestisi ja – šal-lal-laa – viietärnihotelle!»

Teedu sõnul polnud neil mugavama reisivõimaluse pärast piikide murdmist, sest kummalegi sobis just see roll, milles nad olid.

«Mulle meeldib selline rännumehe stiil, kus ma ise planeerin, lähen, kuhu tahan… Igale poole just ei pääse ilma giidideta, aga kui võimalik, siis avastan riiki ja maad ikka ise,» seletab Margna. «Kristjanile meeldib, kui kõik on paigas, organiseeritud. Et ei ole teadmatust, ebakindlust ja on mugav. Mina hea meelega ööbin ja elan lihtsamal moel. Nii et selles mõttes probleemi polnud.»

Saate idee pärineb Teedult. Reis oli kavandatud ümber legendaarse inkade omaaegse tee, mis sai alguse Peruust, ning viis muistse rahva peidetud linna Machu Picchusse, mis on üks maailma imedest.

«Inkade impeerium laienes omal ajal üles Ecuadori ja alla Tšiilini välja, nii et see läbi käia oli reisi suur mõte,» räägib Teet. «Teine mõte oli näidata Lõuna-Ameerikas valitsevaid kontraste. Kuidas suurlinnad on nagu 21. sajand – seal on internet ja viietärnihotellid, kõik toimib tavapäraselt -, aga kui lähed linnast välja, näed teist äärmust.»

 

Kartlik Kristjan

Kristjan tunnistab, muhelus suunurgas, et kui avanes võimalus džunglisse minna, siis tema keeldus sinna jalga tõstmast. Kui Jõekalda tiim pidas ühes kurus, kus olevat «džunglitunne» peale tulnud, pikniku, siis võttis mees einet keset teed.

«Kui teised sõid teest eemal kivi otsas, siis mina sõin tõesti teel. No seal ei olnud satikaid vähemalt,» muigab Kristjan.«Ma ütlesin kohe alguses, et mina muidu üldse ei lähe, kui ei ole pealinnad, hotellid ja asfaltteed.»

Kristjanit koheldi kõikjal kuninglikult, talle tehti kõik ette ja taha ära.

«Mind hirmutati seeläbi isegi rohkem ära,» naerab Kristjan. «Olime operaatori ja režissööri Villem Tarvasega ning giidiga (Eestist kaasa tulnud giid Anne-Grete Heinloo – toim.) väga suured külalised nende jaoks. Esiteks me tegime telesaadet, teiseks olime viietärnihotellis, kus on nii ehk nii kõik ette-taha ära tehtud. Tunduski, et giidid ja saatjad, kes meil olid, kartsid me turvalisuse pärast rohkem kui me ise, sest jumal teab, loll inimene läheb veel kuhugi, kuhu pole vaja.»

Kui bussil läks keset La Pazi linna elektrisüsteem rikki, soovitas kohalik giid neil sõidukist mitte väljuda.

«Ta ütles, et oodake, meile tuleb kohe teine buss järele, siis sõidame edasi, ainult viis minutit läheb aega. Mõtlesin, et saan ehk rahulikult jalgu sirutada, giid aga – ei, ei, ei, ootame autos ära, istute teise autosse ümber ja sõidame hotelli!»

La Pazis sooviti filmida 800 000 elanikuga tööliste linnaosa, kus ei ole elektrit ega kanalisatsiooni. Giid lubanud neil seda turvalisuse huvides teha vaid tee pealt ja bussist mitte kaugemal kui viis meetrit. «Mul tekkis kohe küsimus, et oot, oot, ah et siis nii hull on asi, lausa nii hull! Tegelikult polnud võib-olla üldse, sest Teet tuli sealt täitsa omal käel läbi!»

 

Tarantel onni katusel

Teet ragistas oma tiimiga samal ajal Ecuadoris Kolumbia piiri äärses džunglis. Enne sukeldumist salapärasesse ja ohtlikku rägastikku tõmmati mütsid üle kõrvade, lasti end putukatõrjega üle ja aeti kummikud jalga.

«Saad aru, enne veel, kui astusime džunglisse! Sealsamas, meie õlgonnide katusel…,» muljetab Teet. «Tahtsin proovida, kas taskulamp töötab, lasin korra üle ühe katuseääre ja hops, seal seisab suur tarantel! Ei olnud vaja metsa minnagi, kurat, mees on siin! Muidugi läksime ka džunglisse ja nägime neid veel. Puukoore all käesuurust tarantlit, saad aru, karvast ja korralikku! Ja see tekitab ikka hirmu.»

Teet kiidab džunglielamust: «Kui džungel pimeneb, hakkab ta täisvõimsusel elama. Ennekõike väljendub see selles, et putukad hakkavad toimetama, tohutu sumin läheb lahti. See on nagu suur herilasepesa, sumin on nii tugev. Erinevad putukad, värgid – tugev, tugev! Me läksime siis vaatama, et keda me ka näeme – mingeid suuri ööliblikaid, mardikaid või! Aga peamised elukad olid ämblikud.»

Teet turvalisuse üle väga ei muretsenud, pisargaasi ballooni taskus ta ei kandnud. Tema arvates kehtib üldiselt ikkagi reegel, et kui järgida elementaarseid ettevaatusabinõusid, mis tähendab seda, et sa hoiad kõik väärtusliku endaga, rahakotid, kaamerad, asjad, siis neist niisama lihtsalt ilma ei jää.

«Alati võib juhtuda, et sind röövitakse, aga seda võib juhtuda ka Euroopas, kus iganes. Võib-olla neid pikanäpumehi ja vargaid on seal rohkem, aga mitte tuntavalt. Ma ei tundnud reisi jooksul kordagi reaalset ohtu inimeste poolt,» räägib Teet. Tema arvates võib seal pigem juhtuda õnnetusi busside ja rongidega, sest need ei pruugi tehniliselt korras olla.

 

Operaatorilt näpati fotokas

Kuigi Jõekalda tiim oli hoolikalt turvatud, õnnestus neil fotoaparaadist ilma jääda. Nad olid kolmandat päeva Lõuna-Ameerikas ja läksid linna peale lugusid tegema.

«Vaatame, vanalinn, kõik on ilus, rahvast palju,» meenutab Kristjan. «Ma suhtlesin Villemiga ja Anne-Grete hoidis meil silma peal. Äkki avastas Villem, et temalt on fotokas pihta pandud. Kusjuures tal oli pikk pluus pükste peal, vööl omakorda fotoaparaadi kott, mis käis lukuga kinni, ja see oli sealt läinud! Millal? Mismoodi? Mis hetkel? Olime seal olnud ehk kolmveerand tundi. Nad on nii peened, need pikanäpuvennad, et sa ei saa aru ka – see käib siuhti, ja tehtud!»

Boliivia mägedes saadi teada, et iga inimene võib pidada hektari jagu kokapõldu. «Kõik läheb peamiselt meditsiiniks. Nad teevad kokalehtedest teed, närivad neid ka niisama. Küsisin, et kas kokkuostjad ei käi ka. Et äkki satume oma värvilise mikrobussiga mõne kokkuostja peale? Just oli korjamise hooaeg alanud. Nii nagu meil korjavad perekonnad kartulit, tagumikud püsti, nii nemad kokalehti.»

Kokkuostjate koha pealt tähendati, et sellel mäeküljel, kus turistid käivad, on kõik hästi, aga teisele poole Ande ei maksvat oma nina pista. Sest kui sellel mäeküljel on igal mehel hektari jagu kokapõldu, siis teisel pool kuulub ühele senjoorile sada hektarit…

Ka Teet ja Kristjan krõbistasid kokalehti ning rüüpasid kokateed, aga mingisugust mõju see neile ei avaldanud. «Nad ütlevad, et see aitab kõrgushaiguse vastu,» lausub Teet. «Et on abiks, tõstab toonust ja annab parema enesetunde. Aga mina mingit otsest efekti ei tundnud.»

 

Lummav Ecuador

Nii Kristjanile kui Teedule avaldas kõige enam muljet Ecuador. Teet ütleb, et iseäranis kustumatu mulje jätsid talle Galapagose saared ja Lihavõtte saar. «Need on looduse mõttes erilised kohad, eelkõige Galapagose saared. Need linnud ja loomad ja maastik, mis on seal väga-väga eriline. Ja Lihavõtte saar oma ajaloo, kultuuri ja müsteeriumi pärast, mis seda ümbritseb. Sealsed kivikujud. Need on, jah, minu reisi kõige kõrgemad hetked, mis mulle korda läksid ja meeldisid.»

Kristjan muheleb, kui ütleb, et järgmise avaldusega riskib ta kultuurihuviliste tõsise viha alla sattuda. «Me käisime Machu Picchul ja kõik muud vinged kohad läbi, aga minule kujunes kõige meeldejäävamaks vaade, mis avanes Tšiilis viietärnihotellist Vinja Del Mar.»

Nimelt nautis Jõekalda viimase korruse basseinis jõudehetke, imetles oma varbaid basseinis, mille vesi ulatus hotelli klaasseinani, kust omakorda avanes võimas vaade ookeanile. «See oli minu jaoks… Saad aru, vaatad oma varbaid ja eemal on ookean. Võib-olla tekkis see emotsioon ka sellepärast, et reis oli juba enam-vähem seljataga ja hinges valitses mõnus rahulolu. Siis oli tõesti tunne, nagu oleks juba kodus olnud.»

 

Autor: Jaanus Hämarsoo