Intervjuud Teet Margnaga

Kümme küsimust: Teleäri hall kardinal

Teet Margna arvates on meelelahutuse alavääristamine silmakirjalik. Kui Teet peaks aga telebisnisest mingil põhjusel loobuma, siis saaks temast ühe hubase kohviku pidaja!

Teet (37) on teleäris, vahelduva eduga kaamera ees ja kaamera taga, ringelnud enam kui viisteist aastat. Ta on ekraaniküpseks vaaritanud saated «Kuldvillak», «33 küsimust», «Viva Las Vegas», «Jan E. Uuspõld Show», «Rooside sõda», «Kahevõitlus» jne. Ta on end teostanud erinevate kanalite palgal ja produktsioonifirmades, kuid tõelist edu naudib mees viimastel aastatel tandemis Kristjan Jõekaldaga (38). Praegu jookseb Kanal 2 ekraanil Teedu ja Kristjani juhitav reisishow«Kaks kanget Lõuna-Ameerikas».

 

1. Kuidas sai sulle selgeks, et tele ja teleproduktsioon on see, mis sind tõeliselt võlub?

Tele ja teleproduktsioon on minu jaoks ikkagi kaks ise asja. Seda, et televisioonis töötamine on minu jaoks suurim õnn, mis tööalaselt võib juhtuda – seda ma mõistsin juba aastal 1993. Ma langetasin sel ajal enda jaoks tähtsaid otsuseid… Loobusin olude sunnil kõigest muust ja seadsin fookuse teletöö peale.

Teles olen ma saatejuhi ameti kõrval proovinud klassikalist kontoritööd – marketingijuhina. Aga see oli minu jaoks liiga puine, aruandev ja formaalne… Kui erakanalid ise saadete tootmisest loobusid ja neid produkstioonifirmade käest ostma hakkasid, siis tundus väga mõistlik hakata ses vallas vaikselt oma rida ajama. Siis oli aasta 1998 ja minu esimene projekt oli mälumäng «Kuldvillak».

 

2. Meenub sulle mõni telesaade lapsepõlvest, mis pani sind mõtlema, mida telemaailm endast kujutab?

Ei tea… sedasi nagu ei osanud mõelda vist. Minu lapsepõlves oli  oodatuim saade «Kõige suurem sõber» ja noorukieas noortestuudio «Pärastlõuna». Aga kuidas neid tehakse või miks, see mind ei huvitanud. Tahtsin näitlejaks saada.

 

3. Nimeta oma teleiidoleid lapsepõlvest, kelle ees võtaksid iga kell mütsi maha.

Mulle väga meeldisid «Pärastlõunast» Vahur Kersna ja Ivar Vigla. Meeldis «Kitsa kinga» punt – Anu Lamp, Andrus Vaarik, Peeter Oja, Harry Kõrvits. Samuti Toomas Uba ja Urmas Ott. Nende kõigi ees võtaksin mütsi maha. Ja mul on väga hea meel, et olen mitmega neist saanud hiljem kohtuda või isegi koos töötada.

 

4. Mida sa peale teletöö suudaksid hinge ja armastusega teha?

Ma olen seda vahel mõelnud, et mis siis, kui telet ei oleks või kui see seljataha jääks… Võib-olla paneksin ma püsti väikese kohviku. Sellise hubase, kiire ja sooja teenindusega. No seda olen ma kõige rohkem vist fantaseerinud. Tihti tunnen erinevates söögikohtades, et nii palju oleks võimalik paremini teha – huvitav, miks nad küll ei tee? Võib-olla tegelikult ei olegi asi nii lihtne, kui kõrvalt tundub, aga see valdkond on justkui mõtted liikuma pannud. Aga see kohvik ei oleks vist Tallinnas, vaid kusagil väiksemas kohas. Ei tea. Aga ükskõik, mida ma teeks – kindlasti teeksin seda hinge ja armastusega.

 

5. Võiksid sa oma ütlust, et meelelahutuse alavääristamine on silmakirjalik, veidi lahti mõtestada?

See on üsna levinud arrogantne poos, soov näidata end paremas valguses, mis peaks justkui tõstma inimesi mingil vaimsel skaalal kõrgemale tasemele. Nad väärtustavad televisioonis kõike teadmistepõhist (Discovery Channel, National Geographic jne), kõrgkultuuri (süvamuusika, maalikunst, ballett jne). Ja omakorda alavääristavad lihtsamatele iniminstinktidele suunatud meelelahutust, nagu situatsioonikomöödia teatris, koguperesaade à la «Rooside sõda» või ka väga intrigeeriv «Tõehetk» televisioonis. Etteheited on, et üks on liiga labane, teine on mõttetu ja rumalaks tegev ning kolmas on liiga julm vms.

Iroonia on selles, et väga paljud moraalilugejad ei tea ega pea oma väljaöeldud väärtustest tegelikult midagi ja vaatavad mõnuga seda, mida ise siunavad. Ja seda kinnitavad ju ka vaadatavuse reitingud. Ei saa öelda, et «Kultuuriuudiseid» just suur auditoorium jälgiks. Või ka paljusid teisi asjalikke ja huvitavaid saateid. Aga «Selgeltnägijate tuleproov» ruulib.

Ma ei vastanda omavahel eeltoodud näiteid. Ma leian, et looduses peab valitsema tasakaal – oli see nüüd Sammalhabe, kes nii ütles? – ja nii ka kõikjal mujal. Ma arvan, et kõik inimesed vajavad nii sügavaid teadmisteallikaid kui ka võimalust lasta oma ajul ja meeltel puhata. Hästi tehtud (tele)meelelahutus on minu arvates selleks väga hea võimalus ja seda ei pea häbenema!

 

6. Sind on iseloomustatud kui äärmiselt töökat inimest, Jõekalda on aga enda kohta öelnud, et kui saaks, ei liigutaks ta lillegi. On see vastandite koos toimimine või miski muu, mis teist hea tandemi teeb?

Võimalik, et see on vastandite koos toimimine. Võimalik, et see on sõprus. Võimalik, et see on koos töötavate inimtüüpide sobivus ja teineteise täiendamine ilma võimuvõitluse ja muu jamata. (Muigab.) Kõik on võimalik.

 

7. Su kolleegist sõber Olavi Paide on naljaga pooleks öelnud, et sa oled nõrk inimene. Näiteks ühel tema juba üle kümne aasta tagasi peetud sünnipäevapeol ehmatanud sind miski niivõrd, et sa jätsid järgmisest päevast suitsetamise maha. Mis sind ehmatas?

See, kui halb enesetunne mul sünnipäevajärgsel hommikul oli. Õudne! Ma olin ikka täbaras seisus… Kui ma poleks sel peol suitsetanud, oleks mul poole parem olnud. Suitsetamisest loobumine on minu suurim võit enda üle.

 

8. Kuivõrd tekitas saate «Kaks kanget Lõuna-Ameerikas» tarvis ringi rännates tolliväravates segadust su naha alla õmmeldud kalliskivi? Kas selle paigaldamine kliinikus
küsimusi ei tekitanud?

Sa mõtled seda 60 000 krooni maksnud briljanti? Minus tekitasid tolliväravad neil hetkedel väga suurt ärevustunnet, kuid neid ma siiski ei häirinud. Korra USA Atlanta lennuväljal suunati mind küll mingisse uudsesse suurde pleksiklaasist kappi, kus mingid skännerid mind töötlesid, kuid ju otsisid ka nemad midagi muud.

Aga kliinikutes käivad inimesed kindlasti veelgi kummalisemate soovidega. Ma olen näiteks kuulnud, et osad naised tahavad lasta endale naha alla soolveekotikesi õmmelda.

 

9. Kas sul tekkis Lõuna-Ameerikas seis, et nüüd võiks seda kivi enese ja saatetiimi väljaostmiseks vaja minna?

No nii karmiks asi õnneks kunagi ei läinud. Oli tõesti hetk, kus meie peamine võttetehnika ära varastati, kuid kõik muu oli ju siiski alles – dokumendid, raha, telefon. Ja me olime ikkagi tsivilisatsiooni lähedal. Aga kui see oleks juhtunud keset džunglit mõne kokapõllu peremehe juures, siis mine tea…

 

10.  Kuidas pingeid maandad?

Kõige paremini tuleb see mul vist välja reisides. Reisides siis, kui ma ei pea saadet tegema. Kindlasti ei puhka ma lihtsalt palmi all vedeledes, pigem ikka mööda tundmatuid paiku seigeldes. Mulle meeldib kodus olla, vahel sõpradega pidutseda… Nagu ikka.

 

Autor: Jaanus Hämarsoo, Kroonika