Intervjuud Teet Margnaga

Naistemaailm: Teet Margna ja Kristjan Jõekalda olid paar enne kaasade leidmist

Teet Margna (39) ja Kristjan Jõekalda (40) on Eesti telemaastiku üks tuntumaid tandemeid. Juba sel nädalal toob sari “Kaks kanget Venemaal” Teedu ja Kristjani taas õhtuste ekraanilemmikute hulka. Meeste sõnul toimib nende vahel süvenev sümbioos, kooslus sõprusest ja hulgast vastandlikest erinevustest.
Olete teinud kaua koos teletööd. Kust teie sõprus tegelikult alguse sai?

Kristjan: “Meie sõprus sai alguse praegusest Tallinna Ülikoolist ehk siis vanast pedagoogikaülikoolist. Me oleme nagu Robi ja Bobi, me teeme kõike koos. See kõlab päris naljakalt, aga sealt koolist alates on juba 20 aastat nii.”
Teet: “Me õppisime jah koos, Kristjan oli aasta vanem ja tema vanemad töötasid televisioonis, seega oli teletöö talle juba loomulik jätk. Eriala muide oli meil näitejuhtimine. Seal me siis juhuse tahtel sõbraks saime ja hiljem sattusime juba televisiooni. Mina täiesti juhuslikult ja poolkogemata, seda siis, kui erakanalid tekkisid. Seal läks kõik juba nii-öelda loomulikku rada mööda.”

Aga esimene mälestus teineteisest?

Kristjan naerdes: “Esimene mälestus? Heh… Jajah, see oli kevadine aeg, kui Teet minu poole jooksis ja mina teda lillevälul ootasin. Kaste puudutas mu pehmeid jalgu. See oli ilus hetk, päike paistis ja vesi sillerdas ümberringi.”
Teet lisab naerdes: “Kristjanil on see sedasi meeles, minule meenub jällegi hoopis midagi muud. Tuul ja kõle novembrikuu ilm… No tegelikult oli see ikkagi kooliga kaasnevalt. Seal pedas olid kõik omavahel sõbrad, polnud mingit suurt vahet ning kindlasti polnud ka meil mingit esimest äratundmist, et see on nüüd see Kristjan ja see on see Teet. Kool oligi selline suur sõpruskond, mis meid arendas. Suurem sõprus ja klapp tekkis kuidagi vaikselt ja aegamisi, aastatega see kõik süvenes ja tulemus on käes.”

Mis teid koos on hoidnud?

Kristjan: “Sellepärast me vist olemegi nii kaua koos asju teinud, et me oleme piisavalt erinevad ja see meeldib meile. Sellepärast me hästi läbi saame ka, et me mõtleme erinevalt. Me mõtleme harva sarnaselt. See pole ainult saadetes nii, et me oleme erinevad. Me ikka olemegi kaks erinevat inimest.”
Teet: “Me saame tõesti asjadest väga erinevalt aru. Mõned asjad on sarnased ka ja loomulikult klapivad, aga me üldjuhul tahame väga erinevaid ja teistsuguseid asju. Ettekujutus reisimisest on meil näiteks 180 kraadi erinev.”
Kristjan: “Sellepärast ongi meil väga lõbus koos käia ja neid asju teha.”
Teet: “Vaatajatel ehk on lõbus jah, meil aeg-ajalt nii väga ei ole. Aeg-ajalt on see ka keeruline, aga me saame hakkama.”

Kas suhtlete ka väljaspool tööd? Veedate juba töiselt ju nii palju aega koos…

Kristjan: “Kogu aeg me ei suhtle, aga jah, loomulikult oleme me sõbrad ka päriselus. Kui igav on, siis helistame üksteisele, kui õhtul pole midagi teha, saame kokku ja võtame paar õlut. Suvel rohkem ja talvel vähem, nii see elu meil käib.”
Teet: “Me oleme ka väljaspool tööd head sõbrad ning loomulikult me käime perekonniti läbi. See tutvus on pikk ja põhjalik, imelik olekski, kui teisiti oleks.”

Kas miski teineteise puhul häirib ka?

Kristjan: “Emotsioonid me paneme töösse ja see on väga hea, ei hakka kusagil grillipeol üksteisele ütlema, mis me teineteisest tegelikult arvame. Seda ei ole vaja, selles suhtes on meil hea töö. Saame saates kokku ja seda on seal näha, mis häirib ja mis ei. See emotsioon annab vunki ja tõuget uutele projektidele.”
Teet: “Tegelikult on nii, et Kristjanile meeldib, kui kõik on väga täpselt planeeritud, kindel, kokku lepitud ja ette teada. Minule meeldib, kui asjades on ettearvamatust ja natukene sellist x-faktorit. Asjad lähevad minu arvates nii, nagu need lähevad. Mina olen valmis seiklusteks ja Kristjan on pigem see, kes tahab, et asjad oleks plaanipärased. See meid ilmselt koos hoiabki. See ongi see nii-öelda kahe erineva pooluse olemasolu ja kontrastiline erinevus. Seda kindlasti mitte sõpradena, sõpradena seob meid pigem see, et me sobime ja saame koos tööd teha. On terve rida asju, mis puudutab televisiooni, ja me saame sellest ühtmoodi aru. Just sellest, kuidas saateid teha. Meile meeldivad tööalaselt sarnased asjad, siin me ei ole erinevad.”
Kristjan: “Naljakas on see, et kui me mõtleme näiteks uutest asjadest, siis ilma et me seda teineteisele rääkinud oleksime, mõtleme siiski ootamatult ühtemoodi.”

Iseloomustage üksteist mõne sõnaga.

Kristjan: “Teet on töökas, mina mitte nii väga. Teet näeb asju väga suurelt, mina mitte nii väga. Teet oskab kõik osad saates kokku panna üheks tervikuks, mina mitte nii väga. Need on kolm põhilist asja. Teet suudab hakkama saada, mina mitte nii väga.”
Teet: “Mina küsin alati Kristjanilt nõu ja see, mida tema ütleb, sedasi läheb ning nii tehakse. Ma suudan tema mõtted talle osavalt enda omade näol maha müüa.”
Kristjan: “See on nagu “Operaator Kõps seeneriigis”, et on kask ja on kaseriisikas.”

Mis on sõpruse alus?

Kristjan: “Sõpruses on üks kindel asi – kui on sõprus, siis pead teist inimest usaldama, siis kõik sujub. Kui on olemas kindel inimene, kes alt ei vea, siis ei olegi muret, kõik muu tuleb järele. Vaid nii saab koos töötada ja eksisteerida, muud varianti ei ole.”
Teet: “Usaldus on jah oluline ja nii palju kui võimalik peab olema aus. Küsin tihti, kas see või teine asi häirib Kristjanit, ja ma loodan, et Kristjan ütleb vastuse ausalt. Ma ei karda saada vastust, mis mulle ei meeldi. Kui vastupidi on samuti, siis ei ole ju muret, siis kõik toimibki. Kui inimeste vahel pole seda “paksu”, mis tuleb sisse, siis saab koos töötada ja sõber olla.”
Kristjan: “Öeldakse, et kui tahad sõbrast lahti saada, siis laena talle raha. Me ei ole üksteisele raha laenanud, meil on kõik seepärast väga hästi.”

Töö võtab suure osa teie ajast, kuidas pere sellega lepib? Kas aeg-ajalt öeldakse ka, et tööle kulub liialt palju aega?

Kristjan: “Meid ei süüdistata kunagi, et näe, jälle sa lähed selle Teeduga või vastupidi. See on väga lihtne, see on meie töö ja see võtab väga suure osa meie ajast, seda peavad meie abikaasad kindlasti arvestama. Televisoonitöö on normeerimata tööaeg ja sellega peab leppima, see on sellesse ausse ja kuulsusesse sisse kirjutatud.
Me tundsime omavahel enne, kui me oma kalleid kaasasid tundma saime, seega nad teadsid, millega riskivad. Nad teavad, et see on üks eluprotsessi osa, aastast aastasse ja päevast päeva, ja selles etapis tuleb sellega arvestada.
Kui meile meeldiks odavise või kettaheide või koos malet mängida, ka siis tuleks neil sellega arvestada. See on töö, mida me teeme. Ja tegelikult ei pea meie naised üldse muretsema, sest mehed on alati koos ja täpselt teada, kus. Meid Teeduga ei pea kusagilt linna pealt taga otsima. Selles mõttes on naistel väga hea – me oleme koos tööl.”

 

Autor: Dagmar Reinolt